Hipoteraapia ehk ratsutamisteraapia on kogu maailmas tuntud ravimeetod, mis aitab suhtlemisraskustega lastel ja täiskasvanutel ühiskonnas paremini kohaneda. Ratsutamine haarab kõiki ratsaniku meeli, mõjutab tema sõnalist väljendust, liikumist ja mõtlemist. Ratsutamine aitab puudega inimesel oma liigutusi ja rühti kontrollida, samuti arenevad hobust juhtima õppinud patsiendi minateadvus ja iseseisvus.

Ratsutamisteraapia on täiendav või alternatiivne teraapiavorm füsio-, tegevus-, kõne- või psühhoteraapiale. Hipoteraapia avaldab positiivset mõju nii inimese kehalisele kui ka psüühilisele seisundile. Selle eesmärgiks on panna ratsutaja reageerima hobuse liikumisele, muutes vajadusel asendit ja säilitades samaaegselt tasakaalu. Koostöö hobusega võimaldab ratsutajal ka mitteverbaalset kontakti ja aitab suhtlemisraskustega inimestel, eelkõige lastel, ühiskonnaga kohaneda. Terapeutilist ratsutamist soovitatakse ka inimestele, kes on jõudnud eluga ummikusse
ja kellel on probleeme iseendaga hakkama saamisega.

Käibel olev termin hipoteraapia on tuletatud kreekakeelsest sõnast hippos, mis tähendab hobust, sõna-sõnalt oleks see hobuseravi. Praegu kasutatav sõna ratsutamiseteraapia peaks tähendama ravi ratsutamise ABIL, aga alati ei ole vaja patsiendil hobuse selga minna. Mõnikord on esmatähtis hobusega suhtlemine - näiteks autistidel (elavad oma maailmas, ei suuda tavalises elus teistega kontakteeruda). Hobusega tegelemisega saab terapeut mõjutada patsienti olema aktiivne, tähelepanelik, distsiplineeritud, kontsentreeritud mingile tegevusele.
Hobune, keda kasutatakse teraapiaks, on valitud selline, kes on oma käitumiselt suunatud inimesele, s.t tahab suhelda ja otsib kontakti.

Hipoteraapia sobib:
Motoorsete probleemidega inimestele, kellel on kas kaasasündinud või siis traumade ja haiguste tagajärjel tekkinud liikumispuue
Psühhosotsiaalsete probleemidega inimestele, sealhulgas õpiraskustega, hüperaktiivsed lapsed
Inimestele, keda vaevab neuroos, depressioon
Kui on probleemid närvi-, lihas- või vereringesüsteemiga
Põiepidamatus

Hipoteraapia ei sobi:
Neile, kes kardavad suuri loomi ja hobuseid
Hobuseallergiaga inimestele

Hipoteraapia mõjud:
Hobuse liikumine imiteerib inimese liikumist. Liikumispuudega inimesel aitab see nii-öelda õppida normaalset käimist, haarab aktiivsesse tegevusse vastavad lihased, mida inimene normaalsel käimisel kasutaks. Hobuse seljas peab ratsanik kogu aeg tegelema aktiivselt oma tasakaalu hoidmisega, see arendab koordinatsiooni, mida oleks muude füsioteraapia võtetega keeruline saavutada. Väga suure tähtsusega on vastavate spetsiifiliste harjutustega nii kehahoiu kui liikumise sümmeetrilisuse parandamine. Lihasjäikuse - spasmi korral aitab ratsutamisteraapia lihaseid lõdvestada ja samas on võimalik neid pidevas pingeseisus olnud lihaseid treenida (ilma treeninguta muutuvad need järjest nõrgemaks).
Tervistavat toimet avaldab ratsutamisteraapia ka põiepidamatusele. Siin on aktiivsesse tegevusse haaratud vaagnapõhjalihased, mida muidu teadlikult kasutada ei osata.
Ratsutamisteraapia puhul on tegu pikaajalise raviga, aga hea tulemus võib nähtavaks muutuda üsnagi ruttu. Ratsutamisteraapias taotletakse hobuse kaasamisega raviprotseduuri haige tervistumist või elukvaliteedi tõusu, s.t paraneb inimese hakkamasaamine igapäevatoimingutes.

Allikas